Hommikul ootas meid printeri alusplaadil öö läbi küpsenud valge lohe. Imepeenest filmandist ja masina võimaliku kõrgeima täpsusastmega tehtud elukas on selline siidine ja mõnus. Järgmisena läheb printimisse sarnane must Hambutu. Ma selle valge eestikeelset nime ei teagi, aga selle eest oskan ma väga hästi selline olla – endale topeltlõua tekitada ja sõrmed sedasi harajali ajada – täitsa lohe kohe! 🙂
Ma ei jõudnud kohe ära oodata, millal Andreas töö lõpetab ja me õhtul linna saame sõita, et pidulikud eksamidressid juba kätte saada. Me huudidel on suure tunneltaskud, et kogu supervisoonil vajalik kraam taskusse mahuks ja kapuuts, et kõrvad soojad oleksid. Kerlile pisem sinine, mulle suur must. Mõlemad valge joonega. Ma oleks muidugi tahtnud fuksiaroosat valge joonega, aga kõige suurem, mis neil pakkuda oli, ei läinud mulle ühestki otsast selga ja noh, nii jäi must. Ja no see valge joon sellel mustal on ägeee!
Sedasi kambas on kindlasti julgem minna kaitsma nii lõputööd, portfooliot, praktikapäevikut kui sooritama ka eksamit. Kahe järgneva päeva jooksul peab see kõik kenasti tehtud saama. Kui nüüd jõuaks veel teooriat ka vaadata veidi, siis oleks ehk täitsa ok tunne. Sest tänane päev möödus küll eksamidressi oodates ja leiutades, kes küll homme mind päeval süstima hakkab. Kandidaate sai lõpuks kokku kolm ja nii pakkisin ma harjutamiseks süstla ja stressipalli ka kaasa. Tänaseid süste tehes arvestasin kohavalikul juba ette, et homseks jääks mõni mugavam plats. Kambapeale saame ehk tehtud selles asja ja kui ei saa, siis lendab Andreas linna mind süstima. Selline on kokkulepe. 🙂
No ja kuna me nagunii korraks poodi pidime minema mu dressi pärast, siis vajas Tan laime. Laime muidugi poes ei olnud. Küll aga peatun ma pidurikriginal teepakkide leti vahel ja vean ninaga imelise lõhna suunas – kõige tavalisem apteegitilli tee! Võtan paki, surun kaenlasse ja kepslen rõõmsalt Andrease juurde.
“Pane silmad kinni ja arva ära mis see on!”
Andreas nuusutab ettevaatlikult ja puristab nagu karvane kala oleks ta ninasõõrmetesse sattunud. Mulle meenub, et õigeee, talle ei meeldi ju fenkol üldse! Pistan karbi endale maskistatud nina alla ja imen selle imalalt magusat lõhna. See on mu üks lemmiklõhnasid lapsest peale. Nelgi ja aniisi kõrval. Andreas räägib taas porinal, kuidas teda lapsena haigena seda teed jooma sunniti ja ta ei ole nõus vabatahtlikult enam iial seda tegema.
“Pole muret, keegi ei sunni, kõik jääb mulle!” olen õnnelik.
Nüüd ma siis istun siin. Imetlen oma dressi, joon apteegitilliteed ja lappan raamatuid, mis täna saabusid. Andreasele meenus koduteel, et me kodusmartpostis on ootamas esimene jupp mu tellitud raamatuid sellest, kuidas kasutada lugusid lastega töös terapeutilisel eesmärgil. Võib-olla peaks lõpuks ometi hakkama ka ise kirjutama ja joonistama lastele. Ammu oleks ju aeg, 🙂
